Pistik-tuntud ka kui elektripistik või ühenduskomponent-on elektromehaaniline seade, mida kasutatakse elektroonikaseadmetes vooluahela ühenduste loomiseks või katkestamiseks. Sõlmena toimides hõlbustab see elektrivoolu või optiliste signaalide edastamist seadmete, komponentide, seadmete ja alamsüsteemide vahel -kas iseseisvalt või koos kaablitega-, tagades samal ajal signaali terviklikkuse ja minimeerides energiakadu. See on oluline komponent tervete elektrooniliste süsteemide ühendamiseks.
Pistiku põhistruktuur koosneb tavaliselt kontaktidest, isolaatorist, korpusest ja tarvikutest. Kontaktid on põhielemendid, mis vastutavad elektriühenduse funktsiooni eest ja koosnevad tavaliselt isas- ja naiskontaktide paarituspaarist; isolaator isoleerib kontaktid, pakkudes samal ajal mehaanilist tuge ja kaitset; korpus toimib väliskestana; ja tarvikud sisaldavad nii konstruktsiooni- kui ka paigalduskomponente.
Pistikuid saab klassifitseerida mitmel viisil: edastusmeediumi järgi (nt elektri-, mikrolaine-/RF-, optilised ja vedelikupistikud); struktuurse vormi järgi (nt ümmargune, ristkülikukujuline, plaadi--- ja juhtme---ühendused); ja sageduse (kõrge-sagedus vs madal{10}}sagedus) või rakenduse (nt toite-, signaali- ja andmepistikud) järgi.
Signaaliedastussüsteemide "närvikeskuste ja ühenduspunktidena" toimivad pistikud on laialdaselt kasutusel sellistes võtmesektorites nagu telekommunikatsioon, autotööstus, olmeelektroonika, tööstuskontroll, lennundus, meditsiiniseadmed ja riigikaitse, muutes need elektroonilise teabe tootmise tööstuse kriitilisteks põhikomponentideks.
